E 28.11.11

Faust Rež: Aleksander Sokurov

Sokurovi FAUST pole mitte Goethe tragöödia ekraniseering tavapärases mõttes, vaid selle ridade vahelt loetu. Mis värvi on maailm, milles sünnivad kolossaalsed ideed? Mismoodi see lõhnab? Fausti maailm on umbne: maailma raputavad plaanid sünnivad ahtas ruumis, kus ta ringi sebib. Faust on mõtleja, ideede suuvooder, sõnade edastaja, plaanide sepitseja. Anonüümne inimene, keda juhivad lihtsad instinktid: nälg, ahnus, lõbujanu. Õnnetu ja tagakiusatav olend, kes esitab väljakutse Goethe “Faustile”. Milleks jääda pidama hetkesse, kui ometi võiks liikuda edasi? Üha kaugemale ja kaugemale, end üha takka kihutades – märkamata, et aeg seisab paigal. Ja sinugi elu saab otsa.

“FAUST on viimane osa võimu olemusele pühendatud filmitetraloogiast. Kolme esimese filmi peategelased on ajaloolised figuurid: Adolf Hitler (“Moolok”, 1999), Vladimir Lenin (“Sõnn”, 2000) ja keiser Hirohito (“Päike”, 2005). Fausti sümboolne kujund lõpetab selle sarja suurtest mänguritest, kes on oma elu tähtsaimad panused kaotanud. Faust on selles portreede galeriis pealtnäha kohatu tegelane, peaaegu museaalne kirjanduskangelane kesk lihtsat süžeed. Mis on tal ühist nende päriselt elanud inimestega, kes tõusid omal ajal võimu tippu? Armastus sõnade vastu, mida on lihtne uskuda, ja patoloogiline rahulolematus igapäevases elus. Kurjus on üha taastuv ning Goethe sõnastas selle olemuse: “Õnnetud inimesed on ohtlikud.”"

Aleksandr Sokurov, režissöör

We come 1

Kas mehelikud intellektuaalid on nagu ükssarved - unes näed neid küll, aga vabas looduses ringi jooksmas pole neid näinud.

Käisin eile Fausti vaatamas. Sabaga manipulaator oli kuidagi tuttav - alati igal pool ilma, et keegi täpselt näeks või mäletaks, et ta seal oli. Kõik märgid näitavad, justkui oleks see olnud keegi teine. Ja äkki oligi ...

Päris raskelt jälgitav film oli, osa rahvast ei jaksanudki, läksid minema.

Homunculus oli nunnu :)

P 27.11.11

Retk / The Trip Rež: Michael Winterbottom

Võtta kaks koomikut ja jälgida neid mõnulemas oivalistes maitsenaudingutes ei tundu olevat eriti põnev kinokogemus (välja arvatud juhul, kui olete filmi “Minu õhtusöök Andrega” fänn). Kuid Michael Winterbottom, eklektiline Briti režissöör, kelle loomingusse kuulub muu hulgas selline film nagu “Mõrtsukas minu sees” (PÖFF 2010), on suutnud luua vapustavalt kaasahaarava ja humoorika filmi, mis just sellest räägibki.

Koomikud ja näitlejad Steve Coogan ja Rob Brydon (paremini ehk tuntud oma rollidega winterbottomi filmis “Lugu kukest ja pullist”, mille vaimne järg käesolev film mitmeski mõttes on) mängivad selles filmis iseennast veetmas nädalakest PõhjaInglismaa maakohtades. Nende sealviibimine on üksnes näiline, kui Coogan – kes on Brydoni vastumeelselt kaasa kutsunud – peab matka igal päeval kirjutama ühe artikli kohalikule ajalehele ja testima toite mõnes restoranis. Lõunasöögi ajal tegeleb paar teineteise jantliku tögamisega, kuid samal ajal areneb nende vahel rohujuuretasandil konkurents ja nende kuulsuse olemus kuhtub pikkamööda.

Tõelisuse ja väljamõeldise piirid hägustuvad peaaegu tundmatuseni, kui Coogan ja Brydon mängivad iseenda hüperrealistlikke versioone – Coogan seksihullu ajutist Hollywoodi staari ja Brydon tema ebakindlat, kuid endaga rahulolevat partnerit. Nende vaimukas ja hiilgavalt esitatud dialoog on filmi tuumaks ning nende pidev valmidus halvustada kõike päikese all olevat valmistab vaatajale tõeliselt rõõmu. Samas jääb pealispinna all kõlama ka tundeline lugu kuulsusest ja üksildusest, mis teeb filmist mitmekihilise, ainulaadse ja lõpmatult lummava meistriteose.

Seni selle aasta PÖFFi lemmik. Eks paistab, mis homme Faust teeb.

Kell 14:00 paistab hetkeks päike - yr.no

Kui Onu Raivo hakkab rääkima lastetusmaksust, siis paluks enne anda kõigile, kes selleks võimelised ka õigus lapsi saada.
Austraalias olla kohutav palavus, minul varbad külmetavad. Mia arvas hommikul Kalarannas, et on suvi - hakkas vette jooksma. Põlvini (kas koeral on ka kuskil põlved?) vees olles jäi hetkeks mõtlema ja siis tuli välja.

Aga ok, lähen kulutan veidi oma egoistlikku raha kohvikus.
Pilt by Zephyr

K 23.11.11

Ilus poiss Beautiful Boy Rež: Shawn Ku

Kate ja Bill valmistuvad lahutuseks, mida nad on aastaid oodanud, ent pojale Sammyle tervikliku kasvukeskkonna pakkumise nimel edasi lükanud. Nüüd, kus poeg ülikoolis õpib ning igapäevast pere keskel viibimist ei vaja, saavad vanemad "iseendale elama" hakata. Vähemalt nii see näib, kuni Sammy ühel päeval relvaga ülikooli jalutab ja 17 inimest maha laseb. Kaasa arvatud iseenda. Ja nii enda teadmata oma vanemad võimalikest ettekujutatavatest õudusunenägudest traagilisimasse paiskab.

Pärast esialgsest leinast üle saamist, põgenedes vaenulikumaks muutuva pressi ja üldsuse eest, jõuavad nad paradoksaalsel kombel teineteisele lähemale kui nad kunagi olnud on. Paratamatult aga hakkavad mõlemad, nii üksi kui üheskoos, minevikku vaatama. Mõtestama end nii abikaasade kui lapsevanematena. Otsima vastust painavale küsimusele, millele mitte kunagi terviklikku vastust ei saa. Ka (enese)kriitiliseima peeglisse vaatamisega ei ole kunagi võimalik lõplikult välja selgitada, miks nii läks. Kuidas on üldse võimalik edasi liikuda, kui nii suur osa sellest, läbi mille sa oma elu defineerinud oled, hävitatakse päevapealt?

Ei meeldinud - ma ei uskunud neid emotsioone. Need jäid pinnapealseks.

Igavik / Eternity / Tee rak Rež: Sivaroj Kongsakul

Sageli öeldakse, et üks või teine film on atmosfäärne, kuid antud juhul klapib see määratlus nagu rusikas silmaauku. IGAVIK on atmosfäärne, kuid ühtlasi ka poeetiline ja filosoofiline või vahest koguni spirituaalne film. Elu, hauatagune elu ja mälestused elust segunevad tervikuks. Minevik ja olevik käivad käsikäes nagu vastsed armunud.

Film koosneb enamvähem kolmest osast ja algab olevikuga. Hiljuti surnud mees – seega vaim – nimega Wit (Wanlop Rungkamjad) otsib oma maja, et meenutada oma kadunud elu. Surnud tailaste jaoks on väga tähtis säilitada võimalus oma armastatud ligimestega ühendust saada. Olevik suubub peaaegu märkamatult kadunukese noorpõlve, kui wit oli armunud noorde õpetajannasse nimega Koi (Namfon Udomlertlak). Algul kahtleb Koi pisut, kas ta tahab oma ülejäänud elu maal elada, kuid peagi näeb, kui väga wit teda armastab. Naine mõistab, et see armastus kestab igavesti ja jätkub ka teises ilmas. Filmi viimane vaatus kujutab raugaeas Koi elu koos oma lastega. Ta on äsja leseks jäänud ja valmistub ajutiseks eluperioodiks ilma oma suure armastuseta.

Režissöör on väitnud, et IGAVIKU jaoks ammutas ta palju ainest iseenda noorpõlvest ja suhtest vanematega. Tema jaoks on see film meditatsioon armastatud inimese surma üle, austusavaldus sellele.

Armas. See filmi tutvustus siin on küll suht lambist-tekstiga - "raugaeas Koi elu koos oma lastega" - ca 40 aastane naine on rauk? No anna olla :)

T 22.11.11

Nädalavahetus / Weekend Rež: Andrew Haigh

Filmi NÄDALAVAHETUS on kirjutanud, lavastanud ja monteerinud inglane Andrew Haigh. Ühe nädalavahetuse sündmuste taustal rullub lahti liigutav ja empaatiline suhe kahe inimese vahel. Lugu nende armumisest ning selle tagajärgedest on toodud vaatajate ette ausalt ja realistlikult, ühtki detaili ilustamata.

Üles võetud veidi vähem kui kahe nädalaga, portreteerib film kahe äsja kohtunud ja kohe teineteisesse kiindunud geimehe Russelli (Tom Cullen) ja Gleni (Chris New) elu 48 tunni vältel. Algsest üheöösuhtest saab mõlema mehe jaoks elu muutev sündmus, mis paneb neid oma sisemistest soovidest ning veendumustest mõtlema ja nende üle arutlema. Film jutustab geiidentiteedi paradoksidest ja mõistatustest tänapäevases identiteedipoliitika-põhises maailmas, samuti räägib see seksuaalse ligitõmbavuse püsimajäävast salapärast ja tagajärgedest.

NÄDALAVAHETUS ei ole ainult geiarmastusest rääkiv film, vaid on lihtsalt hea armastuslugu.

Egert Rünne
Projekt “Erinevus rikastab"

Meeldis.

R 18.11.11

Tee nagu teisedki / Either Way / Á annan veg Rež: Hafsteinn Gunnar Sigurðsson

TEE NAGU TEISEDKI on teravmeelne ja mänguline draamakomöödia, mille pisike tegevustik on viidud ajas tagasi kaheksakümnendatesse, eemale küladest ja linnadest. Küllap selleks, et kaks peategelast ära lõigata ning oma küsimuste ja vastustega rõhutatult kahekesi (või lausa üksi) jätta.

Islandi teedevalitsuse töötajate Alfedi ja Finnbogi töö on maanteejoonte maalimine ja kilomeetripostide löömine teepeenrasse. Terve suve on nad kodustest eemal, marsivad mööda silmapiirini looklevaid maanteid, ööbivad pisikeses telgis ja näevad tsivilisatsiooni vaid harvadel nädalavahetustel. Kumbki mees ei ole erilises vaimustuses ei oma tööst ega töökaaslasest. Ehk just seetõttu moodustavad nad sedavõrd sümpaatse, veenva ja vaimuka tandemi – Finn on vanem ja elutargem, seevastu tema naisevend Alfred on noor ja juhm ning räägib ja mõtleb enamasti vaid seksist. Või on see tegelikult hoopis teistpidi? Õigupoolest on kogu see muhe ja liigutav 80minutiline filmike üles ehitatud meestevahelisele värvikale dialoogile ja nende suhte arengule.

Vapustavad Islandi meri, jõed, mäed ja viljatud lagendikud on filmis tehniliselt küll ainult taustaks, aga taust on siin vaieldamatult kolmas peaosaline, mille operaator Arni Filippusson on ääretu täpsuse ja meisterlikkusega kaadrisse püüdnud. TEE NAGU TEISEDKI on just see film, mida vaadata kindlasti kinos suurelt ekraanilt.

Siim Rohtla

Hea.

PÖFF

Vene kultuurikeskuses peeti veidi kõnesid, mitte väga sõnaosavaid, siis näidati üht Islandi filmi, mille hiljem üks dirigent peo käigus maailma parimaks nädalavahetuse-kiimast rääkivaks filmiks nimetas. Siis oli üksjagu veini, pisut tantsu, siis veel üks baar, mingi maasturi kongis kodupoole sõitu kuni politsei meid kinni pidas ning lubas mitte trahvi teha kui me jala edasi läheme. Ja viimati kandsin ma ülikonda 12 aastat tagasi.

Demophobia

Ma olen märganud, et mul on probleeme suitsetamisega. Ehk siis täpsemalt suitsetajatega. Kui ma vahepeal hakkasin arvama, et üha enam inimesi tegelevad mittesuitsetamisega, siis viimasel ajal on hakanud tekkima vastupidine tunne. Ja see on häirima hakanud. Ja mitte see, et teised suitsetavad vaid pigem see, et mina ei suitseta. Hiline puberteet ja vajatus kuskile kuuluda? Aga kuidas sa kuskile gruppi kuulud, kui sa pelgad suuremaid inimrühmi? Vabandust, A. Ja T. ka.

"noh vanaisad on meil kõigil toredad targad mehed kahju et lapselastele miskit külge ei hakand" - Jürgen Rooste

"jõuan tagasi koju mu koer on vahepeal rääkima õppinud puhtast igavusest et keegi temaga ei tegele naine on niigi me lastega jännis

koer räägib mulle et tal on tunne et ta peab tegema midagi enda jaoks et ta tunneks end täisväärtusliku ja tähtsana

siiamaani oli ta nagu maetud koju korteriseinte vahele vaid harva telekat vaadates tundis et saab natuke õhku see pidi teda hulluks ajama nüüd aga helistab ta aeg-ajalt automaatvastuvõtjatele ja jätab luulelisi teateid nagu:

ajahämust kerkib hõllandusi pilvepihk on tumm metsaserval kurblik susi ülal katkend taevakumm

istume taga köögilaua ääres mina laua taga taburetil tema põrandal

joon rohelist teed suhkruga kuskil mängib blondie "broken glass" (demo) mõtlen et kui läheks teise tuppa ja küsiks naiselt et kas tema ka on viimasel ajal koeraga kõnelnud aga kuidagi kõhe hakkab

koer küsib mult et kas ma tean veel kedagi kel oleks automaatvastuvõtja"