Need välismaa hommikusöögid on ikka imelikud, tuvidele mõeldud rohkem.
Võtsin hommikul taas ratta ja hakkasin siis kommunistise peakorterit otsima. Vist sain vähem kui poole tunniga hakkama, kui ei, siis seekord pidi rattasõidu eest maksma ka. Päris kohe ei saanud ma kommunistide hoovi, aga julge hundi rind on karvane, vahel ka rasvane. Mul siis ka. Nu ja kui ma majas sees pildistama hakkasin siis juhtus see, mis Prantsusmaal vist väga tavaline - tuleb tädi ja räägib. Ma "möh? ma olen turist m ei saa aru" :) Üks neiu siiski oskas inglise keelt ka ja hakkas pragama. Et põhimõtteliselt on see kõik salajane ja isegi Eestist tulnud arhitektil pole õigust pildstada aga kui ma eda vaid enda jaoks tegin siis pole nii palju probleemi ... Aga Kui ma need Facebooki üles panen, vaat siis tulevad probleemid! Ja tere oleks ka viisakas öelda ... no jah, selle viimasega olen ma nõus :) Aga maja on äge - toedub vast mingi 6 posti peal vundamendile, st maja on sisuliselt õhus.
Edasi läksin jala. Kuni olin du Pere Lachaise surnuaial. Ei leidnud ei Morrisoni ega Piafi aga muidu oli ilus. Lõunaks üks baquette, siis ile Saint Louis. Ja siis üle silla oligi Notre Dame. Väljast suht tavaline maja :) Aga sees tekkis küll veidi teistsugune tunne kui muudes kirikutes kus ma olen käinud. Raskepärasem. Nagu suruks peale. Samas jällegi selline tunne, nagu vaikselt tahaks kirik maast lahti tõusta.
Nüüd väike paus ja siis õhtust sööma. Ei tea, mis Pariisis reede öösel tehakse?
Ei, ooperi restoran hinnati liiga kalliks. Läksime siis miskisse tearti-bistroosse. Artitshokk ja pardi rind ning shokolaadi-napoleon. Polnud paha. Siis õks nurgabaar (keset miskit tänavat) ja Freedj (parem muusika kui Tallinna baarides kus ma käinud ei ole :)). Nüüd kodu. Eiffel ei blingi. Ilmselt edgari-reziimil.
Aga jah, seda ma tahtsin veel öelda, et Pariisis minnakse reeglina üle tee punasega.
Homme ujuma ja äkki jõuab siis ka Eiffelisse.
Võtsin hommikul taas ratta ja hakkasin siis kommunistise peakorterit otsima. Vist sain vähem kui poole tunniga hakkama, kui ei, siis seekord pidi rattasõidu eest maksma ka. Päris kohe ei saanud ma kommunistide hoovi, aga julge hundi rind on karvane, vahel ka rasvane. Mul siis ka. Nu ja kui ma majas sees pildistama hakkasin siis juhtus see, mis Prantsusmaal vist väga tavaline - tuleb tädi ja räägib. Ma "möh? ma olen turist m ei saa aru" :) Üks neiu siiski oskas inglise keelt ka ja hakkas pragama. Et põhimõtteliselt on see kõik salajane ja isegi Eestist tulnud arhitektil pole õigust pildstada aga kui ma eda vaid enda jaoks tegin siis pole nii palju probleemi ... Aga Kui ma need Facebooki üles panen, vaat siis tulevad probleemid! Ja tere oleks ka viisakas öelda ... no jah, selle viimasega olen ma nõus :) Aga maja on äge - toedub vast mingi 6 posti peal vundamendile, st maja on sisuliselt õhus.
Edasi läksin jala. Kuni olin du Pere Lachaise surnuaial. Ei leidnud ei Morrisoni ega Piafi aga muidu oli ilus. Lõunaks üks baquette, siis ile Saint Louis. Ja siis üle silla oligi Notre Dame. Väljast suht tavaline maja :) Aga sees tekkis küll veidi teistsugune tunne kui muudes kirikutes kus ma olen käinud. Raskepärasem. Nagu suruks peale. Samas jällegi selline tunne, nagu vaikselt tahaks kirik maast lahti tõusta.
Nüüd väike paus ja siis õhtust sööma. Ei tea, mis Pariisis reede öösel tehakse?
Ei, ooperi restoran hinnati liiga kalliks. Läksime siis miskisse tearti-bistroosse. Artitshokk ja pardi rind ning shokolaadi-napoleon. Polnud paha. Siis õks nurgabaar (keset miskit tänavat) ja Freedj (parem muusika kui Tallinna baarides kus ma käinud ei ole :)). Nüüd kodu. Eiffel ei blingi. Ilmselt edgari-reziimil.
Aga jah, seda ma tahtsin veel öelda, et Pariisis minnakse reeglina üle tee punasega.
Homme ujuma ja äkki jõuab siis ka Eiffelisse.
No comments:
Post a Comment